Seedimine algab suus süsivesikute lagundamisega ning jätkub maos, kus algab valkude seedimine. Valgud on keerulise ülesehitusega toitained, mis lagundatakse maos lihtsamateks ühenditeks.

Soolhappe ja pepsinogeeni toimel tekib maos võimas valke lagundav ensüüm pepsiin. Pepsiin hüdrolüüsib valgu polüpeptiidideks, soolhape kindlustab pepsiini jaoks vajaliku pH. Lõplikult lagundatakse peptiidid aminohapeteks aga sooletraktis.

 

Valkude lagundamiseks on vaja, et maos oleks piisavas koguses soolhapet. Soolhapet omakorda ei toodeta piisavalt, kui kehas esineb tsingi puudus. Tsinki on vaja umbes 200 protsessi jaoks kehas, aga selle puudusel kannatab eelkõige seedimine.

Valgud lagundatakse vaid happelises keskkonnas. Valkude lagundamisega on seotud ka mineraalainete vabanemine ja imendumine.

 

Happe puudus maos vähendab nii valkude lagundamist kui mineraalide imendumist.

 

 

Vähese happesuse sümptoomid on sarnased ülehappesusele, kutsudes esile peamiselt seedevaevusi ja kõrvetisi. Paljud naised üle 50 on tegelikult madala happesusega, aga neile kirjutatakse välja hapet langetavaid ravimeid. Ja mitte mingil juhul ei tohi võtta antatsiide ning samal ajal süüa valgurikast toitu!

 

Kui toit jääb lagundamata, siis need lagundamata toidu osakesed ärritavad soole seina, viies selle läbilaskvuse suurenemisele ehk nn “lekkivale soolele“. Kui need seedumata osakesed jõuavad jämesoolde, siis on see „pidu“ halbadele bakteritele, need saavad süüa ja paljunevad jõudsalt. Kui maos ei ole piisavalt hapet, siis pääsevad sellest barjäärist läbi ka halvad bakterid, mis saavad soolestikus vohama hakata.

 

Ka pääsevad lekkiva soole puhul soole seinast läbi kemikaalid ning raskemetallid (plii ja kaadmium jt), eriti siis, kui magneesiumi, kaltsiumi ja tsingi tarbimine on madal ja seda eriti siis, kui tarbitakse alkoholi.

 

Kui ei toimu korrektset seedimist ja imendumist, võib täiesti normaalne toit muutuda kehale toksiiniks.

 

 

Lekkiva soolega seotud sümptoomid:

 

toiduallergia ja –talumatus

akne jt naha probleemid

artriidid (osteoartriit ja reumatoidartriit)

autism

hüperaktiivsus

kroonilise väsimuse sündroom

krooniline hepatiit, krooniline pankreatiit

tsöliaakia

tsüstiline fibroos

depressioon, tuju muutused

kõhulahtisus ja –kinnisus

ekseem

väsimus

toidu ja kemikaalide tundlikkus

soole põletikuline haigus

ärritatud soole sündroom

psoriaas, dermatiit

urtikaaria

viraalsed ja bakteriaalsed infektsioonid

 

Soolestikku võib võrrelda „nahaga“, millel on palju funktsioone: seedimine, imendamine, immuunfunktsioon jt. Ta toimib barjäärina toksiinidele ja suurtele toidu osakestele, mis ei tohiks verre pääseda ja ühesuunalise selektiivse väravana toitainetele. Sellele barjäärile esitatakse väljakutseid iga päev erinevate toksiinide ja allergeenide näol, kuid limaskesta optimaalse tervise, õige läbilaskvuse, immuunsuse ja maksa funktsiooni ning mikrofloora korral ei kujuta need tervisele erilist ohtu. Kui aga kasvõi üks nendest eelpoolnimetatud funktsioonidest on kahjustatud, on oht tervisele suur.

Toitaineid tranporditakse otse läbi rakkude ehk transtsellulaarselt või läbi tühikute ehk rakuühenduste paratsellulaarselt. Kui mõlemad või üks nendest häirub, muutub sool läbilaskvaks ühenditele, mis sealt normaalselt läbi minna ei tohiks.

 

 

„Lekkiva soole“ põhjused

 

Soole seina kaitsevad paljud faktorid: lima, immuunrakud ja sekretoorne IgA. IgA on immuunoglubuliin, mis tegutseb limaskestadel sarnaselt ööklubi väljaviskajaga. Iga IgA molekul jätab meelde, mida võib läbi lasta, mida mitte ning paneb immuunrakud toimima mittesoovitud külaliste vastaselt. Kui IgA tase on madal, on ka kaitse madal. Viimane toob kaasa lekkiva soole tekke. IgA taset madaldab näiteks ka krooniline stress.

 

Sooleseina ärritajad on nisu ja gluteen, liigne alkohol, kohvi tee jt allergiat tekitavad toiduained.

 

Rakke toitvate toitainete puudus: A- vitamiini, tsingi, glutamiini ja asendamatute rasvhapete puudus toob kaasa sooleseina nõrkuse, sest neid aineid vajatakse soole limaskesta tervena hoidmiseks.

 

Kandida jt ebasoovitavate külaliste kasv sooletraktis ärritab ja nõrgestab limaskesta ning suurendab läbilaskvust.

Sooleseina liigne venitus ülesöömisest või gaasidest stresseerib sooleseina. Lisandub ülesöömise ja valkude seedimiseks puuduliku ensüümsüsteemi (ka soolhappe) tõttu tekkinud kahjustus.

 

Antibiootikumid ja põletikuvastased aspiriinitaolised preparaadid kahjustavad soole limaskesta.

 

Veel põhjusi mis viivad „lekkivale soolele“:

• pikaaegne stress
• sünteetilised hormoonid ja kemoterapeutikumid, mis ärritavad seedetrakti
• kirurgiline vahelesegamine ja radioteraapia
• infektsioon, eriti sooletrakti infektsioon
• regulaarne alkoholi tarbimine
• põletikud sooles
• häiritud immuunsus

 

 

 

„Lekkiv sool“ toob kaasa kolm olulist probleemi

 

Probleem 1: suureneb toiduallergia ja talumatus.

Kui lagundamata suured toiduosad satuvad peensoolde ja ärritavad soole seina, muutes seda läbilaskvamaks, siis nad lähevad ka sooleseinast läbi vereringesse. Immuunsüsteem vaatleb neid kui võõrkehi ja nii kutsutakse esile allergia- või talumatuse reaktsioon. Oma osa on siin ka pikaaegsel stressil, mis koormab immuunsüsteemi.

 

Probleem 2: vähenenud mineraalide imendumine.

Kui sool muutub läbilaskvaks, siis tundub, et mineraalid imenduvad ka paremini, aga seda ei juhtu. Seda seepärast, et mineraalid seotakse valguliste kandjatega ja alles siis lähevad nad sooleseinast läbi. Kui soolesein laguneb, siis lagunevad ka need valgulised kandjad. Madal mao happesus koos kõrge alkoholi ja saasteainete tarbimisega vähendab toitainete imendumise võimalust. Alkohol hävitab ära B- vitamiini sooletraktis. Kui toit on nisu- ja sojarikas, mis on peamised fütaatiderikkad toidud, siis on probleem veel suurem, sest fütaadid seovad mineraale (kaltsium, raud ja tsink) ja ei lase neil imenduda. Kofeiin kohvist ja tanniin teest varastavad kehast neidsamu mineraale.

 

Probleem 3: Tõusnud risk toksiinide imendumiseks

Kui soole läbilaskvus on normaalne, siis toksiinid läbivad soolt ilma verre imendumata. Soole limaskest kaitseb keha mürkide eest. Kui sool lekib, siis pääsevad mürgid läbi.

 

 

Kas „lekkiv sool“ on põhjus või tagajärg?

 

Kui maks koormatakse toksiinidega üle, siis need toksilised kemikaalid eritatakse sapiga soolde, kus nad annavad lisapanuse kahjustusse.

Soole limaskest kaitseb ennast põletikuga, mis ei lase maksa ja keha kaitsevõime tõstmiseks vajalikel toitainetel imenduda ega toota seedimiseks vajalikke ensüüme. Nii tekib nõiaring, kus lekkiv sool soodustab ise lekkiva soole tekkimist.

 

Seos allergia ja lekkiva soole vahel on teine „kumb oli enne, kas kana või muna“- taoline probleem, kuna üks tekitab teist. Arvatakse, et näiteks toiduallergiad panustavad lekkiva soole tekkimisse näiteks astma korral läbi tõusnud allergilise koormuse sooletrakti immuunsüsteemile. Oletatakse, et kemikaalid, niisugused nagu histamiin, mis vabastatakse vastuseks allergeenidele, suurendavad soole läbilaskvust. Uuringud on näidanud, et allergiaga isikutel on tõusnud läbilaskvus nälgimise faasis ja see suureneb, kui toitu tarbitakse (Andre C 1987, 1989).

 

Düsbioos on nii läbilaskvuse põhjustaja kui tagajärg. Madal mao happesus soodustab ebanormaalse mikrofloora kasvu, sest nende hävitamiseks puudub vajalik hulk või vajaliku happesusega maohape.

 

Tõusnud läbilaskvus viib sooletrakti immuunsüsteemi ülereaktsioonile nii normaalsete kui ebanormaalsete bakterite suhtes, tõstes sellega omakorda läbilaskvust.

 

 

Soole läbilaskvuse diagnoosimine

 

Uriini analüüs

 

Seda saab hinnata, juues teatud ohutuid kemikaale, mida keha ei seedi ning määrata nende hulka uriinis.

Väikesed molekulid läbivad sooleseina, aga suured molekulid nagu näiteks laktuloos ei läbi normaalselt sooleseina. Väikesemolekulilist mannitooli kasutataksegi sooles imenduvuse näitajana ja laktuloosi (disahhariidi) läbilaskvuse näitajana.

 

Uriin võetakse enne mannitooli ja laktuloosi tarbimist ja 6 tundi pärast seda ning määratakse nende mõlema sisaldus. Kõrge laktuloosi sisaldus viitab lekkivale soolele. Vähene mannitooli sisaldus aga näitab imendumise puudulikkust.

 

Soole läbilaskvuse näitajaks peetakse ka Indolüül-akrüloüülglütsiini (IAG)

 

IAG on aminohappe trüptofaani ebanormaalne derivaat. Trüptofaani kasutatakse normaalselt neurovahendusaine 5HT (5-hüdroksütrüptofaani) ja serotoniini moodustamiseks. Neurovahendusaine on keemiline sõnumitooja, mis annab läbi sünapsi närviimpulsi ühelt närvirakult teisele. Serotoniin on seotud paljude oluliste funktsioonidega kesknärvisüsteemis, k.a. meeleolu, emotsioonide ja unega. Täpne tee, kuidas IAG trüptofaanist moodustatakse, on veel uurimise all. Arvatakse, et IAG, millel on ka iseenesest kerge farmakoloogiline toime, esindab detoksifikeeritud versiooni väga ebasoovitavast happelisest prekursorist, indool-3-akrüülhappest (IAcrA). IacrA võib leida tee paljudesse keha membraanidesse ja muuta neid läbilaskvamaks teiste bioloogiliselt aktiivsete produktide, nagu näiteks peptiidide suhtes. Paljud membraanid võivad saada mõjutatud, aga eriti soole limaskest ja vere-aju barjäär.

 

Spekulatsioon IAG päritolu kohta omab tänaseks päevaks kolme seletust. Tegemist võib olla geneetiliste faktoritega, spetsiifiliste keskkondlike ainete toimega ensüümidele, k.a. trüptofaani-serotoniini teele (Anderson et al 2002) ja gastrointestinaalsete bakterite rolliga (Hooper, 2000).

Abiks võib olla toidulisand L-glutamiin, mis neutraliseerib happelise IAG prekursori toksilise toime ning tagajärjena väheneb sooleseina läbilaskvus. Hiljutised uuringud näitavad L-glutamiini positiivset toimet soolekahjustusele, mis on tingitud tsütokiinide immuunvahendatud toimest (Akisu et al, 2003).

 

 

Lekkiva soole ravi

 

Selliste probleemidega kliente on väga palju ja tulemusi on raske saavutada. Ka siis, kui on saadud vastavat ravi, tekivad probleemid aeg- ajalt uuesti.

 

Kindlasti tuleks uurida soolhappe tootmist ning seedeensüümide produktsiooni. Tavaliselt leiame madala vitamiinide ja mineraalide sisalduse, vaatamata sellele, et toitumine on adekvaatne. Kuue kuuga on võimlaik saada vastava lisanditeprogrammiga näitajad ja enesetunne normaalseks.

 

Ravis on olulised kolm sammu:

1. Eemaldada põhjus (allergia, alkohol, ravimid, kohv, kandida ülekasv vt)
2. Soole mikrofloora ja funktsiooni parandamine.
3. Sooleseina funktsiooni parandamine.

 

Sooletrakt vajab heaks terviseks teatud toitaineid: A -vitamiini, tsinki, glutamiini, asendamatud rasvhappeid, antioksüdante, N-atsetüül-glükoosamiini ja kiudaineid.

Vajalikus koguses heade bakterite olemasolu on sooletrakti tervise seisukohast väga oluline. Oluline on tarbida lactobatsille ja bifidobaktereid koos prebiootikumi fruktooligosahhariididega (FOS).

Oluline on kindlustada hea seedimine: toidu piirav närimine ja süljega segamine, adekvaatne mao happesus ja piisavas hulgas seedeensüüme.

Kõiki neid võib võtta toidulisanditena. On olemas spetsiaalseid komplekslisandeid, mida toitumisterapeudid soovitavad nendel puhkudel.

 

Samal ajal tuleks hoiduda allergeenidest (tavaliselt gluteenist, nisust ja piimatoodetest), suhkrust, rafineeritud süsivesikutest, küllastatud rasvast ja lihast ja juua palju vett, süüa kiudaineterikast ja toitaineterikast toitu.

 

 

Hea seedimine on hormonaalseks ja psüühiliseks terviseks väga oluline faktor

 

Paljud suguhormoonide tasakaalutusega seotud sümptoomid nagu ärrituvus, ärevus, depressioon, energia puudus, liigeste valud, vee peetus, kehakaalu tõus ja gaasid võivad olla vaid seedimisega seotud probleemid.

 

Veresuhkru tasakaalutus, toiduallergiad ja -talumatus, kandida (soor on pärmseente toode) ja stress annavad sümptoome, mis on sarnased hormonaalsele tasakaalutusele. Seetõttu on alati vaja eelnevalt uurida sooletraktiga seotud põhjusi. Enamus naisi saavad oma hormonaalse seisundi paremaks seedetrakti korrastamisega.

 

Kui esineb hormonaalne tasakaalutus ja kõik seedetraktiga seotud toitumuslikud strateegiad on rakendatud ja tulemusteta, siis alles soovitatakse kasutada looduslikke hormoone.

 

 

Kasutatud kirjandus:

 

Holford P, „Improve your digestion“, Piatkus Books, London (2008)

 

Akisu M, Baka M, Huseyinov A, Kultursay N. (2003), The role of dietary supplementation with L-glutamine in inflammatory mediator release and intestinal injury in hypoxia / reoxygenation-induced experimental necrotizing enterocolitis. Ann Nutr Metab. 47: 262-266

 

Anderson RJ, Bendell DJ, Garnett I, et al. (2002), Indetification of indolyl-3-acryloylglycine in the urine of people with autsim. J Pharm & Pharmacol 54: 295-298

 

Anderson RJ, Carr K, Cairns D, et al. (2002), Putting tryptophan in the spotlight. J Child Neuro. (suppl) 17: 35-38

 

Andre C et al (1996), Ann Allery, vol59 (11) 1173-8.

 

Andre C et al (1989), Ann Allergy, vol44 (9) 47-51.