Eestis on tänasel päeval väga populaarseks saanud dr. Youngi pH dieet, mida kutsutakse pH-imeks. Dr Young rõhutab alkaliseerimise tähtsust ning soovitab leeliselist toitu ning leelistavaid tilkasid. Meie tavainimeste dieet on tõesti liiga happeline. Normaalne vahekord peaks olema 80% leelisesi ja 20% happelisi toite.

 

dr. Young rõhutab ainult ühte külge, keha leelistamist. Sama oluline on aga ka hapete kehast eritamine. Kõikidele haigetele ei sobi tema keha leelistamiseks mõeldud roheline jook. Paljudel tuleb alustada seedimise parandamisest. Ilma õige toidu lagundamise, imendumise ja füsioloogilise puhverdamiseta, mis seondub otseselt esimese seedimise faasiga, ei suuda keha säilitada õiget pH-d. Iga haiguse puhul on oluline esmaselt taastada normaalne seedimine. dr. Youngi väide, et kõikide haiguste aluseks on liiga happeline keha ja kõikide haiguste ravi on happelisuse vähendamine, peab tõesti paika.

 

ETTA terapeutitdel on olemas VTA analüüs, mis võimaldab hinnata keha pH-d ja ainevahetuse seisundit ning 2010.a. jooksul loodetakse soetada mao pH määramise aparaat, mis võimaldab hinnata inimese seedetrakti pH-d.

 

 

Mida tähendab pH? Missugused on normaalsed pH väärtused ja kuidas seda määratakse?

 

 

Inimkeha bioprotsessid kulgevad vesilahuses ja inimese tervislikku seisundit iseloomustab nende lahuste happelisus või aluselisus. Biovedelike keskkonna reaktsiooni muutumine annab märku ka võimalikest tervisliku seisundi muutustest ja haigustest. Tähtsamate biovedelike happelist-aluselist iseloomu väljendatakse keskkonna vesinikeksponendi ehk pH abil. Ladina keeles tähendab see vesiniku potentsi ehk aktiivsust (lad.k. pondus Hydrogenii, ingl.k. potentia hydrogenii)

Leppeliselt väljendatakse lahuse happelisust/aluselisust vesinikioonide arvu negatiivse kümnendlogaritmi kaudu, mida tähistatakse pH-ga. Matemaatiliselt on pH miinus kümnendlogaritm vesinikiooni aktiivsusest lahuses. a_H on vesinikioonide aktiivsus.

 

 

 

pH kuni seitsmeni on happeline, 7 on neutraalne ja üle 7 aluseline. Keskkonda iseloomustav pH skaala on üldjuhul piirides 0-st kuni 14-ni, neutraalne ph on 7. Et tegemist on kümnendlogaritmise skaalaga, siis näitab skaala üks ühik 10-kordset happelisuse või aluselisuse erinevust. Kui näiteks ühe lahuse pH on 7,5 ja teisel 8,5, siis on teine lahus esimesest 10 korda aluselisem. Biovedelike pH väärtuste erinevus normaaltasemest või selle muutumine viitab haigustele.

 

 

Ideaalseks hommikuseks pH-ks võib pidada süljel 7, uriinil 5,8. Ilma ravimeid tarvitamata (vähemalt 24 h ilma ravimite ja mineraalainete lisanditeta) näitab esimene hommikune sülje pH kõige paremini keha hetkeolukorda: kudede, lümfi, interstitsiaalse vedeliku ja vere oma.

 

Kui me räägime happelisusest kui halvast asjast, siis miks uriin peab olema happeline? See ei ei näita keha happelisust, vaid seda, et keha muutub aluselisemaks happeid uriini kaudu väljutades. Sülje aluselisem pH näitab aluselise reservi olemasolu kehas.

 

Kui nii uriini kui sülje pH on madalad, siis on oluline keha alkaliseerida ehk leelistada.

 

Bioloogilise meditsiini baasiline eeldus on see, et koed muutuvad happeliseks toksikoosi ehk halva eliminatsiooni tõttu. Sellele vastuseks muutub veri alkaalselt ehk leeliseliselt oksüdeerituks, mis blokeerib hapniku edasikandmise hemoglobiiniga ning toob kaasa hüpoksia. Viimane tõstab kudede happelisust ja organism liigub aeroobsest metabolismist fermentatiivse metabolismi suunas, rakusisene pH kipub olema liiga happeline ja see omakorda soodustab seente kasvu.

 

Tavaline arusaam oleks see, et kui keha on liiga aluseline, siis peame selle normaliseerimiseks tarvitama midagi happelist. Kuid kui ravimeid tarbimata on hommikune sülg on üle 7,4 ja uriin üle 6,2, on tegemist eriti ekstreemse situatsiooniga, kus keha puhverdab happelisust ja on seega on tegelikult happeline. Mida alkaalsem on sülje (vere) pH, seda happelisemad on koed. Kui sülje pH on 8,2, siis kudede pH on 4,5.

 

Sülg koed

8,2 4,5

8 5,6

7,5 6,3

7 7

 

Seega, kui sülg on liiga aluseline, siis keha on liiga happeline. Happelisuse neutraliseerimiseks tuleb tarvitada midagi aluselist, kõrvaldada takistused hapete eritamisel, korrigeerida dieeti ja aidata toksiine elimineerida. Seetõttu on liigselt alkaalse süljega inimesele vaja selle langetamiseks kindlaid mineraale ja alkaliseerijaid. Liigselt aluselise uriini korral on vaja aidata kehal happeid eritada.

 

Enamus inimesi tõstavad alkaalsust, juues dr Youngi rohelist jooki ja tarbides pH tilku, arvestamata sellega, et samal ajal on vaja hoolisteda selle eest, et keha happeid dreneeriks. Mõned inimesed vajavad peamiselt aluselist toitu ja mineraale, mõned rohkem hapete väljutamise toetamist. Seda, kas happeid ja teisi toksiine väljutatakse, näitab meile uriini pH, mis peab olema happeline.

 

Seedetrakti pH ja selle olulisus seedimisele

 

Mao sekreet sisaldab kaitsvat lima, pepsinogeeni ja soolhapet. Viimase kahe toimel moodustub pepsiin, mis toimib valke lõhustava ensüümina. See tegevus on kõige aktiivsem pH 1,8 juures ja täiesti inaktiivne neutraalse või alkaalse pH juures. Normaalne pH maos on 1-2 (maomahla ph on 1,5 – 1,8).

 

Soolhappe ülesanne on maos tekitada steriilset keskkonda, hävitada suu kaudu sisse söödud patogeene (mis hoiab ära bakterite või seente ülekasvu soolestikus) ja muuta pepsinogeen pepsiiniks. See resulteerub toidumassi ehk küümuse tekkimisega, mis on eelduseks heale seedimisele ja imendumisele. Soolhape soodustab ka sapi ja pankrease ensüümide väljutamist kaksteistsõrmiksoolde.

 

Magu tühjeneb peensoolde kaksteistsõrmiksoole ehk duodeenumi kaudu. Sinna tuleb ka sapp maksast ja ensüümid pankreasest, see on kui füsoloogiline puhver. Kõik need koos aitavad hüdrolüüsida rasvu, lõhkuda valke ja süsivesikuid.

 

Peensooles peab pH olema 7 (neutraalne) kuni 9 (aluseline). Maost väljub toidumass pH 4,5 juures ning soodustab pankreasest bikarbonaatide (leeliste) väljutamist, mis muudab toidumassi pH mõistes neutraalseks. Et korralikult töötada ja lõhkuda rasvu ning valke, vajavad sapp ja pankrease mahl just sellist neutraalset seisundit.

 

Kui seedesüsteemi pH on tasakaalus, siis toit seeditakse ja imendatakse korralikult ning saadakse ka immuunsuse tugevnemine, mis on iga muu haiguse ravi oluline osa. Seetõttu kuulub seedimise parandamine ja pH korrigeerimine iga haiguse ravi juurde. Mao pH on oluline ka ravimite tarbimise seisukohalt. Ebanormaalne pH viib kas ravimite liigsele vabastamisele või selle täielikule puudumisele. Ravimite toime efektiivsus sõltub seedetrakti pH-st.

 

 

pH ja haiguste vaheline seos

 

 

Üheks väga levinud probleemiks on MAO ALAHAPPESUS. Üle 30% eakatel on maohapet vähe või üldse mitte ning seetõttu ei seedita maos toitu korralikult ning ei tehta kahjutuks sinna toiduga sattuvad patogeene. Kuna meie poolt söödav toit ei ole kunagi täielikult puhas ja steriilne, siis mao happe puudus langetab immuunsust, soodustab infektsioonhaiguste teket ning viib seente ülekasvule.

 

Madala mao happesuse tõttu jääb puudulikuks seedimise esimene faas – toidu sterilisatsioon ja valkude lagundamine. Selle puudulikkus aga tekitab allergeene. See on tüüpiline seisund allergiate/talumatustega isikutele ja vanuritele. Oma osa mängib siin ka toidu ebapiisav närimine.

 

Ilma soolhappeta satuvad happelised toidud (näiteks kohv, punane liha, karastusjoogid, töödeldud suhkur) sooletrakti ilma töötlemata. Kõrgelt happelised toidud toimivad sarnaselt mao ülehappesusega ning nende seedimine jääb puudulikuks, sest kaksteistsõrmiksooles ei ole sellise happelisusega toidu/vedelike jaoks piisavat aluselisust.

 

Mao alahappesuse peamised sümptoomid on gaasid, röhatised ja puhitus, isegi spasmid, mis on segadusttekitavad sümptoomid, sest need on omased ka ülehappesusele.

 

 

MAO ÜLEHAPPESUS toob kaasa mao tühjenemise pikenemise (isegi kuni 24 ja vahel ka enama tunnini). Ülehappesuse korral on happesus maos 1 või isegi madalam, 0 ehk täishape.

Selle liigse happelisuse tagajärjel väljub toit maost pH 1,5-2,8 t juures normaalse 4-4,5 asemel. Liigselt happeline toit satub maost kaksteistsõrmiksoolde ja pankrease leelistav võime ei suuda liigselt happelist toitu neutraliseerida. Sageli juhtub nii, et inimene sööb hommikusöögi ning selleks ajaks, kui on aeg lõunasöögi käes, on hommikusöök ikka veel maos, sest mao tühjenemine on aeglustunud. Happesus kaksteistsõrmiksoole alguses on nüüd liigne ja ärritab selle limaskesta. See toob kaasa gaasid, seedimise puudulikkuse, rõhatised ja ärritatud soole sündroomi.

 

Mao ala- ja ülehappesuse sümptomite sarnasuse tõttu võib juhtuda nii, et kõigil selliste sümptomitega patsientidel, kes võtavad hapet langetavaid ravimeid ei ole alati kõrget mao happesust. Madala happesusega isikutele on aga happe langetajate tarbimine ohtlik, selle tõttu tekib alahappesuse ning kaob maohappe steriliseeriv ja valke lagundav toime.

 

 

ALLERGIA

Ka allergiate tekkes on mao happelisusel oma roll. Allergia tekib siis, kui immuunsüsteem on ebakohaselt aktiveeritud. Meie immuunsüsteem peab ründama baktereid, viirusi ja parasiite, mitte toitu. Kui aga maos on alahappesus, siis selle tagajärjeks on alanenud imuunsus ja allergiad, sest valke ei lagundat korrektselt aminohapeteks.

 

NAHAHAIGUSED

Maos soolhappe üleproduktsioon ja keha füsioloogilise puhvri võimetus soolhapet või liigselt happelisi toite neutraliseerida muudab sooletrakti liiga happeliseks. Osad nahaprobleemid on seotud eriti soolhappe üleproduktsiooniga ning hapete liiaga kehas: sarvkesta ja laugude põletikud, igemete põletik, suunurkade lõhed, kuiv nahk, lööbed, sügelemine, vistrikud ja ekseemid.

 

Selliste seisundite puhul on alkaalsel dieedil täita suur roll. Nahahaiguste puhul on tihtipeale probleemiks liigne rasvade ja rasvhapete tarbimine, mis tõstab keha happesust. Seda ei ravita happesust langetavate ravimitega, vaid hapete normaalse füsioloogilise puhverdamisega soolestikus ehk alkaalse toitumisega.

 

 

OSTEOPOROOS, ARTRIIT

Keha toodab happeid normaalse ainevahetuse osana. Kui maos toodetakse rohkem hapet ja normaalne füsioloogiline puhverdamine aluste poolt peensoole ülemises osas ei suuda seda neutraliseerida, siis liigne hape ladustatakse peamiselt interstitsiaalses ruumis, mida kutsutakse ekstratsellulaarseks maatriksiks. See on rakkude ümber olev ruum. See on sarnane paljude ravimite ladustamise mehhanismile kehas, kui soovitakse, et nende toime oleks pika-ajaline. Illustreerivalt võib öelda, et iga molekuli happe kohta, mis kudedes ladustatakse, on vaja võrdses koguses aluselist ainet bikarbonaati. Seda on vaja verre viia, sest keha füsioloogia nõuab, et liigne hape neutraliseeritaks ja kehast väljutataks. Keha hoiab tasakaalu, et terve olla.

 

Mida rohkem happeid kehasse kuhjub, seda rohkem neid hilisemaks väljutamiseks talletatakse seda rohkem surutakse neid rakustruktuuridesse. Esimese asjana suruvad nad rakkudest välja kaaliumi, seejärel magneesiumi ja siis naatriumi. Kaalium vajab lahkudes fosfaati (fosforhappe soola), mida võetakse luudest. Kui fosfaat luudest kaaliumi sidumiseks vabaneb, lahkub sealt ka kaltsium ning tekivad osteoporoos, artriitiline valu jt sümptoomid.

 

On leitud, et reumatoidartriidi raskus ja aktiivsuse aste on seotud ebanormaalse soole mikrofloora ja peensoole bakterite liigkasvuga. Need sõltuvad pH-st ehk happelisusest, mis omakorda suurendab soole läbilaskvust. Kui toitu soolestikus korralikult ei lagundata ja soole läbilaskvus tõuseb, siis lastakse läbi antigeene, mille struktuur on sarnane liigeserakkudele. Soolestikust pärit antigeenid aga tõstavad tsirkuleerivate endotoksiinide hulka ja antigeen-antikeha komplekside hulka. Mikroobide vastu välja töötatud antikehad toimivad nii nende kui keha enda liigeserakkude vastu. Teiste sõnadega- antikehad, mida toodetakse mikroobide vastu, hakkavad ründama keha enda rakke. Näiteks Campylobakteri, Salmonella ja Shigella vastased antikehad annavad ristreaktsioone kollageeniga, Klebsiella pneumonia, Proteus vulgaris ja Yersinia enterocolitica vastased teiste liigesekoe kudedega ning tulemuseks ongi liigesepõletik.

 

 

DIABEET

II tüüpi diabeedile eelneb insuliinresistentsuse seisund, milleni viib kõrgelt happeline elustiil. Rafineeritud suhkur, kofeiin, süsivesikud, gaseeritud vesi on kõrgelt happelised toidud, mis muudavad keha rakud happeliseks ning stimuleerivad keha rakkudest veresuhkrut tõstvat glükoosi vabastama. Happelisus takistab glükogeeni vabanemist maksast, millega vähendab keha rasvade põletamise võimet ning põhjustab kaalu tõusu, mis omakorda probleemi suurendab.

Tasakaalus alkaalne dieet on oluline diabeedi ärahoidmisel. Kliinilised uuringud näitavad seda, et mao toidu lõhustamise võime ja imendumise tõstmine koos õige dieediga annab diabeedi puhul märkimisväärse paranemise.

 

 

ASTMA

Astma põhjused peituvad samuti seedetraktis. Astmaatilistel lastel on peaaegu kõigil madal maohappesus. Soolhappe tootmise vähesus maos hoiab ära pepsiini aktiveerumise, toob kaasa toidu mittekorrektse seedimise (valkude) ja makromolekulide imendumise, tõstes sellega toiduallergiate esinemissagedust ja tõsidust, häirides samaaegselt mikrotoitainete omastamist.

 

Seedetrakti ebaküpsus ja nõrkus toob kaasa toitainete mittetäieliku lagundamise ja nõrga seedetrakti poolt toodetava lima kogunemise nii seedetraktis kui ka kopsudes. Paljude allergiate ja astma algus on tingitud allergeenidest seedetraktis. Ohustatud on lapsed, kelle emal on alahappesus või happe puudus maos. Allergeenid, mis tavaliselt maos soolhappe poolt elimineeritakse, satuvad seedetrakti, kust nad imenduvad ja satuvad rinnapiima kaudu lapsele. Uuringutest on järeldatud, et raseda ja rinnaga toitva ema seedetrakt on eluliselt tähtis patogeenide vastsündinule sattumise ärahoidmisel. Seedimise esimese staadiumi korrigeerimine elimineerib enamuse allergeenidest ja toetab tugevat immuunsüsteemi.

 

 

ANEEMIA

Pernitsioosne aneemia on B₁₂-vitamiini puudusest tingitud aneemia vorm. B₁₂-vitamiini imendumise puudus tekib atroofilise gastriidi korral, siis kui mao parietaalrakud ei tooda soolhapet ja B₁₂- vitamiini imendumiseks vajalikku sisemist faktorit. See seisund lõpeb esimese seedimise faasi täieliku puudumisega. Mittetöödeldud valk, mis sisaldab allergeene, läbib magu ilma steriliseerimata ja emulgeerimata, loob hulgaliselt allergiaid, talumatust jt häireid.

 

 

GASTRIIT

Helicobacter pylori, korgitseritaoline bakter on seotud enamuse inimestel esinevate gastriitidega. See on ka kõige enamlevinud haavandi põhjus. H.pylori, kandida ja pärmseente infektsioonide peamiseks põhjuseks peetakse mao alahappesust. Need organismid on otseselt seotud krooniliste gastriitide, peptilisete haavandite ja maovähiga.

 

Inimesed, kellel on madal maohappesus, kannatavad sümptoomide all, mida nad peavad kõrgeks happesuseks (kõrvetised, gaasid, iiveldus, sage röhitsemine) ning võtavad hapet alandavaid ravimeid. Tihti arvavad ka arstid, et patsiendil on ülehappesus ja kirjutavad seda alandavaid ravimeid. See aga soodustab H. pylori aktiivsust, tõstab riski haavandite ja vähi tekkeks (mao ja pankrease) ja limaskestaga seotud lümfoidkoe lümfoomi tekkeks. Kui madalat happesust ei ole ravi käigus korrigeeritud, jäävad gastriidi korral antibiootikumravi saanutel sümptoomid alles. Esimene seedimise staadium on vaja normaliseerida.

 

H.Pylori infektsioonid võivad viia ka teatud artriitide tekkele (kaltsifikaadid, kannused), rauadefitsiitaneemiale või B₁₂-vitamiini puuduse aneemiale.

 

 

VÄHK

Üks asi on kõigile vähkidele omane - nad ei saa elada hapnikurikkas keskkonnas. Vähirakud on anaeroobsed, st, et nad saavad energiat ilma hapniku juuresolekuta. Nagu varem mainitud, ladestatakse liigse happelisuse puhul happed ekstratsellulaarsesse maatriksi. Mida rohkem happeid maatriksisse ladustatakse, seda rohkem neid satub ka rakustruktuuri, põhjustades tasakaalutust vere ja raku pH-s ning muutes keha happeliseks. Mao alahappesus mõjub täpselt samamoodi. Ilma soolhappeta happelised toidud, sellised nagu kohv, punane liha, karastusjoogid ja töödeldud suhkur satuvad seedetrakti ilma töötlemata. Nendel kõrgelt happelistel toitudel on kõrgele maohappele sarnane toime.

Happeline keskkond takistab hapniku jõudmist kudedesse ning selle protsessi mõistmiseks on abi sellest, kui teame kuidas H₂O kehas happeliseks muutub. Kui H₂O laguneb, tekib H+ ja OH-. Kui vedelik sisaldab rohkem H+ kui OH-, on see happeline. Kui rohkem OH- kui H+, siis alkaalne ehk leelisene. Hape hoiab ära hapniku sattumise kudedesse, soodustades niimoodi vähi arengut. Alkaalsed vedelikud teevad vastupidist, nad on rikkad hapniku poolest ja varustavad kudesid vajaliku hapnikuga õige pH tasakaalu saavutamiseks. Selleks, et elada ja õitseda, vajab vähk happelist ja madala hapnikutasemega keskkonda. Lõppstaadiumis vähihaiged on 100 korda happelisemad kui terved inimesed, nende keha pH on väga madal, kusagil 5 ringis.

 

 

Seega võib öelda, et õige pH ja alkaalne toit on hea tervise seisukohast hädavajalikud. Lisaks arstide poolt ravitud haigustele peame tähelepanu pöörama ka nende juurpõhjustele, milleks paljudel puhkudel on seedetrakti pH tasakaalutus, eriti I staadiumi ehk mao pH taskaalu probleem.

 

Kui soovid oma keha aluselmisemaks muuta, siis võta ühendust meie toitumisterapeutidega.