Avaleht
Toitumisteraapia ja-nõustamine
Haigused, mille puhul on abi toitumisteraapiast
Pakutavad teenused
Toitumisnõustajad
Toitumisterapeudid
Toidutalumatuse testid
Ainevahetuse analüüsid
Nõustamine loomade toidutalumatuse alal
Üldised toitumissoovitused
Koolitused, teabepäevad
Õhtused loengud Tartus
Teenusepaketid
Konverentsid / üritused
Kasulikud lingid
Artiklid ja tõlked
Raamatud
Haiguste ärahoidmine toitumise abil
Detoksifikatsioon ja puhastumine
Kelatsioon ehk raskemetallide eemaldamine kehast
Südamehaigused
Raskemetallimürgistus ja kelatsioon ehk metallide eemaldamine kehast

RASKEMETALLIMÜRGISTUS JA KELATSIOON EHK METALLIDE EEMALDAMINE KEHAST

Loe lisaks Boyd Haley artikleid rubriigist: artiklid.

 

Viimastel aastakümnetel on meie planeet reostunud miljardite tonnide saasteainetega, sadade ja tuhandete uute kemikaalide ning ravimitega, mis tekitavad kehas toitainete puuduse ning vähendavad hapnikuga varustatust. Uute mürkide kombinatsioonid, nagu näiteks mükotoksiini baasil antibiootikumid koos elavhõbedaga on palju surmavamad kui need mürgid üksikult. Paljusid vastastikuseid toimeid ei ole üldse veel uuritudki. Seda valdkonda pole meditsiin veel piisavalt tunnustanud ega tegele kuigivõrd selle probleemiga. Townsend Letter for Doctors and Patients publitseeris umbes 10 aastat tagasi loetelu 76-st funktsionaalsest ja käitumuslikust ebanormaalsusest, mis on tekitatud raskemetallide poolt. Nende mürkide olemasolu meie kehas soodustab ja põhjustab haigustega sarnast sümptomaatikat, aga nende hindamine ei ole siiani meditsiinis standardseks protseduuriks saanud.

Maailma Tervishoiu Organisatsioon märkis juba 1974.a., et raskemetalli ja kemikaalide toksilisus võib põhjustada enamikku kroonilistest degeneratiivsetest haigustest. Ja praegu, 2009. aastal, kolmkümmend viis aastat hiljem, pole toksiiinidega kokkupuute hindamine ikka veel standardne protseduur.

 

Me ravime haigussümptoome. Kui inimene on mürgitatud, siis on loomulik, et ennekõike tegeldakse mürgitusega. Akuutse mürgistuse puhul osatakse isikut ravida ja sümptoome seostada mürgistusega, kuid kroonilise ja pideva mürgistuse puhul seda enamasti ei tehta.

Et neid isikuid ravida, peame me eemaldama takistused, et vabastada „loomulik sisemine tervendusprotsess“. Paljud patsiendid kogevad spontaanset remissiooni, kui takistused (raskemetallid) eemaldatakse. Raskemetallid ja kemikaalid häirivad rakulist, ensümaatlist, endokrinoloogilist ja neuroloogilist funktsiooni. Raskemetallide ja kemikaalide toksilisus manifesteerub nende haigussümtoomidena.

 

Paljud detoksifikatsiooni skeemid on ohtlikud, sest nendega kaasnevad nn „tervenemise kriisid“, tekivad tüsistused, tavakelaatorid ei puhasta sügavamaid kihte ning sageli on kombineeritud mürkide (metall, mükotoksiin ja kemikaal) puhul nende kasutamine ebaefektiivne.

 

Grupp Eesti toitumisterapeute ja arste läbivad spetsiaalset väljaõpet keltsiooni alal, õppides turvalist viie faasi detoksifikatsiooni (mille puhul kasutatakse kõige turvalisemaid looduslikke kelaatoraineid). Kelatsiooni puhul peab olema väga ettevaatlik, sest näiteks teatud kelaatorid võivad ise sisaldada elavhõbedat.

 

Kui me mobiliseerime kehast raskemetalle, siis peame olema kindlad, et kõik, mis mobiliseeritakse, ka eritatakse. See protsess peab töötama väljastpoolt sissepoole. Turvaline kelatsioon koosneb viiest üksteisele kindlas järjekorras järgnevast faasist:

 

FAAS 1- peatada kokkupuude, puhastada veri ja valmistada organid ette eliminatsiooniks.

FAAS 2 - puhastada ja taastada sooletrakt.

FAAS 3 - puhastada süsteemselt ekstratsellulaarne piirkond.

FAAS 4 - puhastada süsteemselt intratsellulaarne piirkond.

FAAS 5 - puhastada isheemilised piirkonnad.

 

Raskemetalli ja kemikaalide mürgistus on keha jaoks mutageenne ja tsütotoksiline ning häirib igat regulatoorset süsteemi kehas. Mida kauem on inimene olnud kokkupuutes raskemetallide ja kemikaalidega, seda tõsisemad, keerulisemad, interaktiivsemad ja püsivamad on nähud ja seda rohkem on hoiatusi kelatsioonile.

 

Suvaliste isikute poolt juhitud kelatsioon on sageli ohtlik protsess, mis pole kooskõlas patsiendi metaboolsete vajadustega Sellega kaasneb sageli nn „tervenemise kriis“, mida peetakse normaalseks nähuks ning ei osata ära hoida tüsistusi. „Tervenemise kriis“ ei ole selle asja jaoks üldse õige termin, sest sellel pole mingit seost tervenemisega. Sagedaminikasutatavad tavakelaatorid ei puhasta sügavamaid kihte ning sageli on nende kasutamine ebaefektiivne kombineeritud mürkide (metall, mükotoksiin ja kemikaal) puhul.

 

Kui raskemetalle väljutatakse seedetrakti kaudu (mida teevad enamus kelaatoreid), siis on suur oht nende tagasiimendumiseks.

Kui soovitakse läbi viia kelatsiooni, siis peab iIgal juhul sooletrakt hästi töötama. Palju turvalisem viis on aga metalle eritada neerude kaudu.

 

a)       Toitumisterapeudid ja kelatsioonispetsialistid peavad andma teile täpsed juhised, kuidas vähendada jätkuv kokkupuude ning määravad spetsiaalsed dieedivajadused.

b)       Seejärel seotakse spetsiaalsete lisanditega veres ringlevad toksiinid ning väljutatakse.

c)       Järgmises etapis valmistatakse eliminatsiooniorganid ette metallide väljutamiseks. Soolestik, maks ja neerud peavad olema funktsionaalsed ja enne kelaatori kasutamist toetatud. Adrenaalne stress, üldine stress, allergiad ja düsbioos peavad olema hinnatud, sest need võivad tõkestada edasist eliminatsiooni.

d)       Kui seedimine paraneb ja sooletrakt on tervem, siis saab liikuda keha sisemusse ja hakata siduma ekstratsellulaarseid toksiine, mobiliseerima neid ja kehast välja viima (peamiselt NDF-ga uriini kaudu, hoides ära nende tagasiimendumist soolestikust). Kõigepealt puhastatakse vastavate preparaatidega ekstratsellulaarne (e/c) ruum ning siis liigutakse sügavamale intratsellulaarsesse (i/c) ruumi.

 

Metallid, eriti elavhõbe, põhjustavad rakusurma ja seega kahjustusi, kus puudub verevarustus. Mis tähendab seda, et tavakelaatorid ei jõua nende piirkondadeni. Metallid on nendes kontsentreeritud kujul, sest enne nende kollete isheemiliseks muutumist migreeruvad metallid nendesse nõrgestatud kohtadesse. Selline kahjustus annab elektrilisi signaale ja tekitab funktsionaalset kaost igal pool, kus see asub – ajus või teistes organites. Kuna seal ei ole närvivarustust, ei tea keha, et see seal asub ning ei saa algatada enesetervendamist. See võib olla põhjus, miks üks saab abi kelaatoritest, teine aga mitte.

 

Kuidas saada kelaator kahjustatud piirkonda?

HBOT (hüperbaariline hapnikuteraapia) suurendab verevoolu isheemilisse piirkonda. Spetsiaalsed lisandid kindlustavad kelaatori laialikandmise, kandes neid tsirkulatsiooni puudumise korral difusiooni teel läbi rakumembraani. NDF Plus-LipoTM on kombinatsioon NDF plussist koos 92% puhta fosfatidüülkoliiniga, mis loob liposomaalse jaotussüsteemi kelaatori jaoks. Sellega on loodud detoksifikatsioon ka nendele lootusetus seisundis olevatele inimestele.

 

Kunagi ei tohi teha kahjustuskollete detoksi kroonilistel või tõsistel juhtudel enne, kui süsteemne detoks on saavutatud. Toksiinide vabanemine annab eliminatsiooniorganitele või kelaatori sidumisvõimele liiga suure koormuse.

 

 

Turvalisest detoksifikatsioonist saate lugeda kodulehelt www.healthtydetox.org (198 lk tasuta informatsiooni 1999-2004. aastast, uuematest uuringutest koduleht on alles valmimisel).

 

Eestis on grupp arste ja toitumisterapeute alles alustanud õpingud, klientidele hakatakse pakkuma turvalist viie faasi kelatsiooni loodetavasti 2009. aasta sügisest.

 





Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsioon        Aadress: Lembitu 8, Tartu 50110        Telefon: 508 2596        annely@tervisekool.ee